Kaart - Vałožyn (Valozhyn)

Vałožyn (valgevene-eesti transkriptsioonis Valožõn, poola keeles Wołożyn, leedu keeles Valažinas, jidiši keeles וואָלאָזשין) on linn Valgevenes Minski oblastis, Vałožyni rajooni halduskeskus. Linn asub Vałožynka jõe kaldal.

Haridust annavad kolm keskkooli, spordikool ja muusikakool. Linnas on ka kultuurimaja, kino ja kaks raamatukogu. Vałožynis on toiduainetetööstus (kohukeste valmistamine) ja kergetööstus, seal töödeldakse puitu.

Linnas on koduloomuuseum. Vaatamisväärsusteks on veel vanalinn, juudi kool aastast 1803, Tyszkiewiczite suguvõsa loss (1782–1806), katoliku kirik aastast 1816 ja õigeusu kirik aastast 1865.

Vałožynit on esimest korda mainitud XV sajandil. 1440. aastatel kinkis Kazimierz IV asula Manvydastele, aga aastal 1484 Vereiskitele. Aastast 1492 pärinevad esimesed teated sealse katoliku kiriku kohta.

Aastast 1507 kuulus Vałožyn Navahrudaki vojevoodkonda, ent pärast haldusreformi aastail 1565–1566 Vilniuse vojevoodkonda ja Ašmiany maakonda. Aastast 1582 oli asula Radziwillide valduses, aastast 1614 läks see aga Słuszkadele.

Józef Bogusław Słuszka asutas aastal 1682 Vałožynisse kloostri, selle juures hakkas tegutsema ka kool. Aastast 1683 ilmusid sinna ka õigeusklikud. XVII sajandi lõpuks oli Vałožynist saanud alev. Vahepeal veidi aega Dönhoffidele kuulunud asula läks aastal 1738 Czartoryskite valdusse.

Poola jagamisel läks Vałožyn aastal 1793 Venemaa koosseisu. Alev hakkas kuuluma Vilno kubermangu. Aastal 1803 sai alevist Tyszkiewiczite valdus. Aastail 1806–1892 tegutses Vałožynis juutide kool, kus õpetati vaimulikke tekste. Esimese maailmasõja ajal jäi alev rindejoonele ja sai tublisti kannatada.

Pärast Esimest maailmasõda kuulus Vałožyn Poola koosseisu. Aastal 1929 muudeti alev linnaks. Ühtlasi liideti vastse linnaga ümbruskonnast Kialevičy, Jeŭłašyja Paniźzie külad ja Bondary karjamõis.

1939. aastast kuulus asula Nõukogude Liitu. Teise maailmasõja ajal tapsid Saksa väed koos kohalike elanikega enamiku linna juutidest. Aastal 1971 valmis linna generaalplaan.